Fotograafiks kasvamine

Minu jaoks sai fotograafia suurema tähenduse kui võitsime oma koju esimese digikaamera. Vedasin seda pisikest hõbedast "karpi" igale poole ning tihtipeale juhtus, et tallis, hobuste keskel, kohtus see liigagi tihti ka betoonpõrandaga. Kuid peale objektiivi kinni kiilumist ei hoidnud seegi mind tagasi. Nüüd tuli lihtsalt tillukest toru zoomimisel natukene kangutada ja pilti sai ikka teha. Kuid minu arenemissoov viis mind kokku Sony DSC-H2 tüüpi digikaameraga, mis on siiani minu üks suurimaid lemmikuid. Ma armusin selle kaamera võimekusse ning hakkasin üha rohkem loodust ja loomi pildistama. Ma salamisi teadsin, et minust saab tulevikus loodusfotograaf! Aastate möödudes sattusin üha tihedamalt kokku peegelkaameratega ning tänu Tom'ile sain oma sünnipäevaks ka ühe iluduse Nikon D60 näol. Oh seda rõõmu! Paraku otsustasin müüa oma vana silmarõõmu Sony ning kahetsust tunnen tänaseni. Sellegipoolest usun, et taaskohtume! Nikon haaras suurema osa minu südamest ning iga päevaga sai mulle armsamks mõte, et ma olen leidnud veel omale midagi niivõrd olulist kui on seda hobused. Uskumatu, sest kabjalised on minuga terve elu kaasas käinud. Kuid nii see läks.

Ratsavõistluste ja koduloomade pildistamisest kasvas välja koduste ürituste jäädvustamine, mis omakorda viis mind kontsertidele ning seejärel juba ka pisut inimesteni. Kuniks 2013nda aasta kevadel otsustasin ennast kokku võtta ning teha midagi uskumatult keerulist: pildistada peresid. Mina, kes ma olen eluaeg olnud kui üks värisev hall hiireke, keegi kes ei suuda bussis trügida kui selleks vajadust või astuda välja olukorras kus seda peaks. Mina, kes ma alati ruumi kaugemas nurgas teisi jälgin ning kunagi ise vestlust ei alusta. Inimesed, kes mind teavad ja tunnevad, mõistavad, kui keeruline on minu jaoks suhelda võõraste inimestega. Kuid ma tegin seda. Ma leidsin inimesi, täiesti võõraid, kellega ma kohtusin ning kelle naeratusi ma jäädvustasin. Ja neile meeldis tulemus! Ma pean kogu südamest tänama Mari-Liis'i, kes oli minu üks esimesi jäädvustatuid (oma kallimaga) ning kellega esimest korda rannapargis jalutades tundsin, et ma olen ikka täiesti napaks, sest ei saanud pea sõnagi suust. Võhivõõras inimene ning mina ja minu tagasihoidlikkus. 

Eks ma olin tuttavaid pisut pildistanud kuid ka see oli minu jaoks üsna keeruline. Ma ei usaldanud ennast ning kartsin kõike valesti öelda/teha. Tasapisi tuli uusi inimesi ning täpselt samaaegselt hakkasin ka ise avanema. Raske oli. On siiani. Tahe minus edasi liikuda, areneda, olla parim - need kõik andsid mulle lisajulgestust olla see, kes ma olla tahan. Fotograaf. 

2013 kevad/suvi olid minu esimesed kogemused fotograafiamaailmas. Kokkupuutes klientidega. Ma olen kogu südamest õnnelik, et tagasiside on olnud rohkem kui positiivne. Ma kasvan, püüan, tahan. Ja ma ei oska kirjeldada kogu seda õnne, mille osaliseks ma oma otsustega sain. Aasta algusest alates töötasin ma Pärnu Kuursaalis kontsertifotograafina ning see oli kirjeldamatu kogemus, millest võtsin endaga kaasa nii nii palju positiivset. Kirjeldamatut. Kuid endalegi üllatuseks leidsin ennast üsna pea Delfi jaoks pildistamas ja võlgnen kogu oma tänu Meisile. Tänu temale sain proovida koostööd Eesti ühe suurima portaaliga ning mis avas mulle nii mõnegi uskumatu ukse. Minu esimene ajalehe kaanepilt (Anne Akiko Meyers & maailma kalleim viiul) ning mõned lehelood (nt. Pärnu naisjalgpallurid); Tallinn Horse Show pressifotograaf, rääkimata lemmikbändide kontsertid (One Republic, Positivus, 30 Seconds To Mars etc) ja uskumatud kogemused suhelda/kohtuda erinevate inimestega (Evelin Ilves) Ma ei osanud sellisest tööst isegi unistada mitte!

...kuniks minu esimese pulmani. Oh, mul on raske leida sõnu tänamaks neid võrratuid ilusaid inimesi, kes andsid mulle võimaluse olla nende tähtsaima päeva jäädvustajaks. Aitäh Teile! Kõik need ilusad päevad, sagimised, ettevalmistused, naeratused ja pisarad - see kõik on minu südames. Mulle mõjusid kõik pulmad omakorda topelt emotsioonide laenguga, sest ma ei olnud kunagi varem ise pulmas käinud. Oh, milline ilu ja hing! Ma tegin kõike üksi, võibolla rumal minust, kuid kõik oli alati läbi mõeldud ja kontrolli all. Ma tegin seda kõike üksi! Ning olla tänatud ka pulmaüritusel, kõigi nende inimeste silme all, on midagi uskumatult ilusat! Minu esimene tunnustus, mida ma ei ole kunagi ühegi töökoha juures kogenud ega ka tallis. Ma olin sõnatu. 

Ja nii mu suvi möödus. Pildistades. Jäädvustades. Armastades. Toetus minu sõprade ja pere poolt on olnud imeline. Mu kallis ema vedas mind liigagi tihti autoprobleemide tõttu pildistamistele ning on alati ära kuulanud minu emotsioonid. Nad kõik hoidsid hinge kinni kuniks oma esimeselt pulmapildistamisest naasesin ning ei olnud pea üht tuttavat, kes kõik ei teadnud, mis ja kuidas ja kes pildile jäid :) Mul on sõbrad, kes elavad mulle kaasa minu esimestest piltidest alates ning kes usuvad minusse tihtipeale tugevamalt kui ma ise endasse. Ja ma olen selle eest tänulik! Rohkem kui te arvata oskate. Ma tean, kui raske on elada fotograafina. Eriti kodumaal Eestis. Kuid mitte üks mõte ega teadmine suuda mind panna loobuma, alla andma või kahetsema. Ma lasin aastaid tagasi käest oma elu ratsaspordis, hobumaailmas ning ei kavatse sama viga korrata. Ma armastan fotograafiat! Ma tean, milline osa on sel minu maailmas, milline koht minu südames. Ning aasta 2013 avas sellele osale oma väravad ning ma kavatsen need läbida. See on minu elu!

Fotograafia on minu elu!